Mine sisu juurde

Martin Herem

Allikas: Vikipeedia
Martin Herem
Martin Herem
Martin Herem 2019. aasta Vabariigi aastapäeva paraadil
Eesti kaitseminister
Ametis
Ametisse asumise aeg
16. september 2026
Eelnev Hanno Pevkur
Isikuandmed
Sünniaeg 17. detsember 1973 (52-aastane)
Tallinn
Lapsed 3 last
Sugulased Paul Herem (vanaisa), Harri Moora (vanaisa), Ann Marksoo (tädi)
Alma mater Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused
Elukutse sõjaväelane
Sõjaväeline karjäär
Truudusvanne  Eesti
Teenistus Eesti kaitsevägi
Teenistusaeg 1992–2024
Auaste kindral
Juhtinud
Sõjad/lahingud Iraagi sõda
Autasud Loetelu

Martin Herem (sündinud 17. detsembril 1973 Tallinnas)[1] on Eesti erusõjaväelane, auastmelt kindral, kes on alates 16. septembrist 2026 Eesti kaitseminister. Aastatel 2018–2024 oli ta Eesti kaitseväe juhataja.

Alates 2012. aastast oli ta Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülema asetäitja ning alates 2013. aastast õppeasutuste ülem. 2016. aasta juulist juhtis ta Kaitseväe peastaapi.[2] 2018. aasta detsembris asus ta juhtima Eesti kaitseväge, olles ühtlasi esimene Kaitseväe juhataja, kes ei olnud teeninud ühegi välisriigi relvajõududes. 2024. aastal lahkus ta enne oma ametiaja lõppu kaitseväe juhataja kohalt, andes selle üle Andrus Merilole, ning läks seejärel erru. Pärast tegevteenistusest lahkumist töötas Herem sõjalise nõuandjana kaitsetööstusettevõtetes Frankenburg Technologies ja Milrem Robotics kuni kaitseministriks asumiseni.

Sõjaline haridus

[muuda | muuda lähteteksti]

2012. aastal kaitses ta Kaitsejõudude Ühendatud Õppeasutustes magistritöö "Metsavendade strateegia ja tegevuse analüüs: Rudolf Saaliste poolt organiseeritud metsavennad aastatel 1947–1950".[3]

Sõjaväeline karjäär

[muuda | muuda lähteteksti]

Teenistuskäik

[muuda | muuda lähteteksti]
Alates[1] Kuni[1] Teenistus[1]
september 1992 juuni 1996 Sisekaitseakadeemia (tollal Eesti Riigikaitse Akadeemia) kadett
juuli 1996 veebruar 1998 Kuperjanovi Üksik-jalaväepataljoni rühmaülem
veebruar 1998 juuli 1998 Kuperjanovi Üksik-jalaväepataljoni kompaniiülema abi
juuli 1998 november 1998 Kuperjanovi Üksik-jalaväepataljoni staabi operatiiv- ja väljaõppesektsiooni ohvitser
november 1998 jaanuar 2000 Tartu Üksik-jalaväepataljoni operatiiv- ja väljaõppesektsiooni ohvitser
jaanuar 2000 juuli 2000 Tartu Üksik-jalaväepataljoni operatiiv- ja väljaõppesektsiooni ülem
juuli 2000 juuli 2001 Tartu Üksik-jalaväepataljoni staabi ülem
august 2002 august 2003 Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste taktika õppetooli õppejõud
september 2003 veebruar 2006 Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste taktika õppetooli ülem
veebruar 2006 juuni 2006 Iraagi treeningmissiooni (OIF II) vanemstaabiohvitser
juuni 2006 aprill 2007 Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste taktika õppetooli ülem
aprill 2007 mai 2008 LT VÕK Tapa väljaõppekeskuse staabiülem, ülema ülesannetes
juuni 2008 juuli 2012 Kirde Kaitseringkonna ülem
juuli 2012 august 2013 Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülema asetäitja
august 2013 juuli 2016 Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülem
juuli 2016 detsember 2018 Kaitseväe peastaabi ülem
5. detsember 2018 28. juuni 2024[4] Kaitseväe juhataja

Kaitseväe juhatajana

[muuda | muuda lähteteksti]

2018. aasta 10. jaanuaril esitas kaitseminister Jüri Luik valitsusele Heremi kandidatuuri Kaitseväe juhataja ametikohale, mille valitsus 11. jaanuaril heaks kiitis.[5][6]

Julgeolekuekspert ja riigikaitsekomisjoni liige Peeter Tali on pidanud Heremi teeneteks kaitseväe juhatajana kaitseväe sõjaaja struktuuri suurendamist 43 700 inimeseni, vägede lahinguvõime ja tulejõu suurendamist, suurte õppekogunemiste korraldamist ja koostööd liitlastega. Lisaks hindas Tali Heremi oskusi avaliku esinejana, kes suudab keerulistest teemadest arusaadavalt rääkida ja "jätab otsekohese, usaldusväärse ja enesekindla mulje teotahtelisest kindralist, kes teeb, mitte ei otsi lahendusi".[7]

2024. aasta juunis lahkus Herem omal soovil ennetähtaegselt kaitseväe juhataja ametist. Hiljem on ta oma otsust selgitades öelnud, et lahkumise tingis poliitikute, reservkindralite (sh riigikaitsekomisjoni liikmete) ja tegevväelaste tahtmatus "teha neid asju, mida oli vaja teha, piisava kiiruse ja mahuga".[8] Selliste näidetena on ta nimetanud vastuseisu ex officio antud sõjalise nõuandele osta 1,6 miljardi eest laskemoona, 2023. aastal toimunud õppuse Ussisõnad korraldamisele ning diviisi formeerimisele kaitseväes.[8][9] 2025. aasta juulis antud intervjuus ütles ta lisaks, et mõnel juhul hakkasid asjad siiski algsest vastuseisust olenemata arenema, tuues konkreetsemaks näiteks mainitud õppuse ja diviisi loomise.[9]

Töökäik kaitsetööstuses ja tegevteenistusjärgne tegevus

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast tegevteenistusest lahkumist on Herem töötanud kaitsetööstuses. 2024. aasta augustis sai temast sõjandusrobootikaga tegeleva ettevõtte Milrem Robotics sõjalise strateegia nõunik.[10] Sama aasta septembrist töötab ta kaitsetööstusettevõtte Frankenburg Technologies strateegilise nõustajana.[11]

2026/2027. akadeemilisel aastal alustab Martin Herem tööd tulevikumõtte professorina Tartu Ülikoolis äsja asutatud tulevikumõtte professuuris. Ametikoht on valdkondadeülene. Esimesel aastal töötab tulevikumõtte professor ülikooli ühiskonnateaduste instituudis, mis korraldab avalike loengute sarja, mis keskendub vaba maailma püsimisega seotud riskidele, et siduda kaitsevaldkonna kogemus ühiskonna toimepidevuse, kriisivalmiduse ja teadusliku kompetentsiga.[12]

Eesti kaitseministrina

[muuda | muuda lähteteksti]

4. septembril 2026 teatas ERR, et peaminister Kristen Michal on teinud Heremile eraviisiliselt ettepaneku hakata Hanno Pevkuri tagasiastumise järel uueks kaitseministriks. Herem polnud [13] Ametliku ettepaneku tegi Michal 9. septembril, viidates et Heremi kandidatuuri toetab viimase "kogemus ja teadmine, mida on vaja kaitseministeeriumi haldusalas parandada". Peaminister lisas, et Heremi nõue ettepanekuga nõustumiseks oli kaitse-eelarve püsimine viie protsendi peal. Herem kinnitas samal päeval ERR-ile, et võttis ettepaneku, kuid ei plaani Reformierakonnaga liituda.[14][15]

Herem on oma eesmärkideks kaitseministrina pidanud Balti kaitsevööndi arendamisega kiiresti edasi liikumist, viidates et tankitõrjekraavi kõrvalt peab see tähendama ka tihedamat koostööd omavalitsuste, ettevõtete ja riigiasutuste vahel. Ka nimetas ta oluliseks niisamuti erinevaid ettevõtteid ja organisatsioone kaasava laia õhukaitse arendamist, sh erinevate asutuste suhtes kujunevate potentsiaalsete ohtude teadvustamist ja kaitsevahendite üle arvet pidamist. Kolmandaks tõi ta välja Läänemere-ülese liitlaskoostöö ja mereväe arendusprojektid.[16]

Heremi kandidatuurile reageeriti ühiskonnas ja avalikkuses erinevalt.

Auastmed

[muuda | muuda lähteteksti]
Martin Herem (paremal), Veiko-Vello Palm (keskel) ja Jüri Ratas (vasakul) kohtumas NATO peasekretäri Jens Stoltenbergiga (paremalt teine) Tapal (2017)
ÕlakAuasteKuupäev
nooremleitnant17. juuni 1996[17]
leitnant18. veebruar 2000[18]
kapten14. veebruar 2003[19]
major19. juuni 2006[20]
kolonelleitnant5. veebruar 2009[21]
kolonel18. veebruar 2013[22]
brigaadikindral15. veebruar 2017[23]
kindralmajor14. veebruar 2018[24]
kindralleitnant18. veebruar 2021[25]
kindral24. jaanuar 2023[26]

Tunnustus

[muuda | muuda lähteteksti]

Teenete- ja rinnamärgid

[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti teenetemärgid
Kotkaristi I klassi teenetemärk23. veebruar 2024[27]
Kotkaristi II klassi teenetemärk21. veebruar 2018[28]
Kaitseministeeriumi I klassi teenetemärk17. juuni 2024[29]
Kaitseministeeriumi III klassi teenetemärk[30]
Kaitseväe teenetemärk (kaitsealased teened)[1]16. veebruar 2007
Kaitseväe teeneterist (riigikaitseliste teenete eest)[1]
Kaitseväe teeneterist (eeskujuliku teenistuse eest)[1]21. veebruar 2005
Maaväe Ohvitseri Kuldrist[1]
Kaitseministeeriumi rahvusvahelistes rahuoperatsioonides osalenute medal[1]
Kaitseliidu teenetemedali eriklass[31]
Mälestusmedal "10 aastat taastatud Kaitseväge"[1]
Ida prefektuuri teenetemärk[32]
Päästeteenistuse Hõberist10. veebruar 2011[33]
Kaitseliidu Kooli teeneterist[34]
Eesti Reservohvitseride Kogu Eriteeneterist17. detsember 2020[35]
Eesti Reservohvitseride Kogu kuldrist29. november 2019[35]
Eesti Reservohvitseride Kogu hõberist17. mai 2016[35]
Eesti Endiste Metsavendade Liidu teeneteristi III klass[1]
Vabaduse Tammepärja aumärk2018[36]
Välismaised teenetemärgid
Viestursi I klassi orden (Läti)23. aprill 2023[37]
Teenete eest[38] (Ukraina)2022
Auleegioni orden (komandör)[39] (Prantsusmaa)11. november 2021
Pronkstäht (Ameerika ühendriigid)[32]
Rinnamärgid
Võitlustegevuse rinnamärk (USA)[34]
Balti Kaitsekolledži kõrgema staabikursuse lõpetanu rinnamärk[32]
Balti Kaitsekolledži ühendtaseme juhtimis- ja staabikursuse lõpetanu rinnamärk[1]
Sõjakooli keskastme kursuse lõpetanu rinnamärk[1]
Kuperjanovi jalaväepataljoni rinnamärk[34]

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Perekond

[muuda | muuda lähteteksti]

Tema mõlemad vanaisad olid Vabadussõja veteranid.[40][41] Tema isapoolne vanaisa on Vabadusristi kavaler Paul Herem ja emapoolne vanaisa on samuti Vabadusristi kavaler Harri Moora. Martin Heremi tädipoeg on poliitik Jürgen Ligi.[42] Tema tädi oli geograaf Ann Marksoo.

Herem on abielus ning tal on poeg ja kaks tütart.[1]

Hobid

[muuda | muuda lähteteksti]

Herem tegeleb maratonijooksu,[40] jahipidamise ja koduloolise metsavendluse uurimisega.[8][43]

Alates 2009. aastast on ta uurinud metsavendluse ajalugu Eestis, kaitstes 2012. aastal Kaitsejõudude Ühendatud Õppeasutuses ka selleteemalise magistritöö. Heremi uurimishuvideks on lisaks metsavendade tegevusele olnud nende omavaheline suhtlus.[3]

Võõrkeeltest valdab ta inglise ja vene keelt.

Iseloomustusi

[muuda | muuda lähteteksti]

Kindralleitnant Johannes Kert, Kaitseväe juhataja aastail 1996–2000, on teda iseloomustanud kui väga suure töövõimega, praktilise meelega ohvitseri, kellel on eeskujulik teenistuskäik.[44] Samuti hindas ta Heremi initsiatiivi lumetormi Monika ajal, mil Herem saatis Kirde Kaitseringkonna ülemana Padaorus lumevangi jäänud inimeste abistamiseks Päästeametile toeks viis kaitseväe roomikmasinat Hägglunds Bv 206, kümme veoautot Unimog, viis maasturit, kolm traktorit, kaks puksiirmasinat ja ligi 100 kaitseväelast.[44][45] Herem ei küsinud selleks täiendavat luba kaitseväe juhatajalt, kelle heakskiiduta ei tohtinud neid sõidukeid kaitseväe territooriumilt välja viia.[44] Heremi panust Padaoru sündmuste lahendamisel on hinnatud ka ajakirjanduses.[46]

Kaitseminister Jüri Luik on Heremit iseloomustades öelnud, et ta on "liidriomadustega ohvitser, kes tunneb läbi ja lõhki mobilisatsioonisüsteemi ning on tõestanud, et suudab arendada reservarmeed".[46]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 "Brigaadikindral Martin Herem". Eesti kaitsevägi. Originaali arhiivikoopia seisuga 31. märts 2019. Vaadatud 12. jaanuaril 2018.
  2. ↑ "Kaitsevägi sai uue juhataja asetäitja ja peastaabi ülema" Postimees, 22. juuli 2016
  3. 1 2 Madis Jürgen (5. juuni 2019). "Koer käis metsavendade eest poes". Eesti Ekspress. Vaadatud 9. september 2025.
  4. ↑ Kaitseväe juhataja kindral Martin Herem astub tagasi, 16. jaanuar 2024
  5. ↑ Aleksander Pihlak (11. jaanuar 2018). "Kes on kaitseväe järgmine juhataja Martin Herem?". Delfi. Vaadatud 11. jaanuaril 2018.
  6. ↑ "Valitsus kinnitas Martin Heremi kaitseväe juhatajaks". ERR. 18. jaanuar 2018. Vaadatud 18. jaanuaril 2018.
  7. ↑ Peeter Tali (11. veebruar 2024). "PEETER TALI ⟩ Kaitseväe juhataja ametiaeg võikski olla lühem ja auaste madalam". Postimees. Vaadatud 12. veebruar 2024.
  8. 1 2 3 Andrus Karnau (28. veebruar 2025). "Endine Kaitseväe juhataja ja kindral ⟩ Martin Herem: pilt on ülitume. Eesti muutub vahetusrahaks". Postimees. Vaadatud 9. september 2025.
  9. 1 2 Yuri Larin (29. juuli 2025). "INTERVJUU ⟩ Martin Herem: oleme väga palju asju unustanud". Postimees. Vaadatud 9. september 2025.
  10. ↑ "Martin Herem alustab tööd Milrem Roboticsis". ERR. 23. juuli 2024. Vaadatud 9. september 2025.
  11. ↑ "Martin Herem liitub kaitsetööstusettevõttega Frankenburg Technologies". ERR. 2. september 2024. Vaadatud 9. september 2025.
  12. ↑ Tartu Ülikooli esimeseks tulevikumõtte professoriks saab Martin Herem, ut.ee, 15.06.2026
  13. ↑ "Michal pakkus kaitseministri kohta Heremile". ERR. 4. september 2026. Vaadatud 15. september 2026.
  14. ↑ Iida-Mai Einmaa (9. september 2026). "Michal teeb Heremile ettepaneku hakata kaitseministriks". ERR. Vaadatud 15. september 2026.
  15. ↑ Kristopher Muraveiski (9. september 2026). "Tulevane kaitseminister Martin Herem: Palmist ega Salmist kantslerit ei saa". Delfi. Vaadatud 15. september 2026.
  16. ↑ Vilja Kiisler (13. september 2026). "Martin Herem: olen kindel ainult ühes asjas: homme tõuseb päike idast. Kõik muu... tont seda teab". Delfi. Vaadatud 15. september 2026.
  17. ↑ "Sõjaväeliste auastmete andmine nr 72". Riigi Teataja. Vabariigi President. 1996. Vaadatud 12. jaanuaril 2018.
  18. ↑ "Sõjaväeliste auastmete andmine nr 89". Riigi Teataja. Vabariigi President. 2000. Vaadatud 12. jaanuaril 2018.
  19. ↑ "Sõjaväeliste auastmete andmine nr 50". Riigi Teataja. Vabariigi President. 2003. Vaadatud 12. jaanuaril 2018.
  20. ↑ "Sõjaväeliste auastmete andmine nr 144". Riigi Teataja. Vabariigi President. 2006. Vaadatud 12. jaanuaril 2018.
  21. ↑ "Sõjaväeliste auastmete andmine nr 80". Riigi Teataja. Vabariigi President. 2009. Vaadatud 12. jaanuaril 2018.
  22. ↑ "Sõjaväeliste auastmete andmine nr 28". Riigi Teataja. Vabariigi President. 20. veebruar 2013. Vaadatud 12. jaanuaril 2018.
  23. ↑ "M. Heremile sõjaväelise auastme andmine". Riigi Teataja. 17. veebruar 2017. Vaadatud 12. jaanuaril 2018.
  24. ↑ Andres Einmann (14. veebruar 2018). "President ülendas järgmise kaitseväe juhataja Martin Heremi kindralmajoriks". Postimees. Vaadatud 14. veebruaril 2018.
  25. ↑ Kook, Urmet. "Kaitseväe juhataja Martin Herem sai kindralleitnandi auastme". err.ee. ERR.
  26. ↑ Alas, Brita-Maria. "President andis Martin Heremile kindrali auastme". postimees.ee. Postimees.
  27. ↑ "Kotkaristi I klassi teenetemärk, seerianumber 1209". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. märts 2024. Vaadatud 1. märtsil 2024.
  28. ↑ "Kotkaristi II klassi teenetemärk, seerianumber 1128". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. märts 2024. Vaadatud 1. märtsil 2024.
  29. ↑ [https://pildid.mil.ee/index.php?/category/62758
  30. ↑ "Kaitseväe aastapäevale pühendatud pidulik vastuvõtt. 16.11.17". Kaitseväe Peastaap. Vaadatud 18. jaanuaril 2018.
  31. ↑ "Martin Herem ja Raili Herem". Delfi. Originaali arhiivikoopia seisuga 19. jaanuar 2018. Vaadatud 18. jaanuaril 2018.
  32. 1 2 3 Sander Koit (18. jaanuar 2018). "Martin Herem riigikogu riigikaitsekomisjonis". ERR. Vaadatud 18. jaanuaril 2018.
  33. ↑ "Päästeteenistuse aumärkide register" (PDF). Päästeamet. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 19. jaanuar 2018. Vaadatud 18. jaanuaril 2018.
  34. 1 2 3 "Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Ülem kolonel Martin Herem". Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused. Vaadatud 18. jaanuaril 2018.
  35. 1 2 3 "EROK teeneteristi kavalerid". Eesti Reservohvitseride Kogu. Originaali arhiivikoopia seisuga 30. jaanuar 2018. Vaadatud 21. veebruaril 2018.
  36. ↑ Vabaduse Tammepärja aumärk
  37. ↑ [https://president.ee/et/teenetemargid/valisriigi-antud-teenetemargid/54865-martin-herem Läti Vabariigi Viestursi ordeni I klass] Vabariigi Presidendi Kantsele, 1. märts 2024
  38. ↑ postimees, 13. november 2022
  39. ↑ Herem pälvis Prantsusmaa Auleegioni ordeni. ERR, 12. november 2021
  40. 1 2 "Brigaadikindral Martin Herem maratoniradadel". Ajakiri SPORT. 4. august 2017. Vaadatud 12. jaanuaril 2018.
  41. ↑ ""Miks see kuradi naaber ei võiks normaalne olla?" – kaitseväe uus juht pole suu peale kukkunud". Eesti Ekspress. 11. jaanuar 2018. Vaadatud 12. jaanuaril 2018.
  42. ↑ "Enne lapsed, siis teaduskarjäär". Vooremaa. 8. jaanuar 2011. Vaadatud 26. detsembril 2018.
  43. ↑ Kaur Maran (18. detsember 2024). "INTERVJUU | Martin Herem: Venemaa on juba praegu saavutanud teatud mõttes võidu". Eesti Ekspress. Vaadatud 9. september 2025.
  44. 1 2 3 Heliis Nemsitsveridze (26. november 2018). "Martin Herem – mees, kellest saab kaitseväe uus Etna". Eesti Päevaleht. Vaadatud 29. novembril 2018.
  45. ↑ "Kaitsevägi panustas lumetormi võitlusse rohkem kui 200 kaitseväelasega". Eesti kaitsevägi. 15. jaanuar 2010. Originaali arhiivikoopia seisuga 30. november 2018. Vaadatud 29. novembril 2018.
  46. 1 2 Madis Vaikmaa (12. jaanuar 2018). "Martin Herem - sada protsenti Eesti toode". Postimees. Vaadatud 29. novembril 2018.
  47. "Teenetemärkide kavalerid - Martin Herem". Vabariigi President. 5. veebruar 2018. Vaadatud 21. veebruaril 2018.
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "Kotkas" ei kasutata eelnevas tekstis.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Eelnev
Riho Terras		 Kaitseväe juhataja
detsember 2018 – juuni 2024		 Järgnev
Andrus Merilo
Eelnev
Igor Schvede		 Kaitseväe peastaabi ülem
juuli 2016 – detsember 2018		 Järgnev
Veiko-Vello Palm
Eelnev
Aarne Ermus		 Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülem
august 2013 – juuli 2016		 Järgnev
Enno Mõts
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Martin_Herem&oldid=7270330"