Armistamine

Armistamine (ka armistusmoonutamine) on püsiv inimkeha muutmine, mis hõlmab kraapimist, lõikamist, söövitamist, põletamismärgistamist või naha pinda lõigatud kujundeid, pilte või sõnu.^[1] Keha armistamise käigus luuakse armid, lõigates või põletades eri meetoditel nahka. Mõnikord kasutatakse lisaks ka kindla intervalliga paranemist raskendavaid meetodeid, näiteks ärritamist, eesmärgiga mõjutada haava paranedes mitte vähem, vaid rohkem armistuma. Armistamist on vahel nimetatud ka ingliskeelse sõnaga cicatrization (prantsuse cicatrisation, 'armistumine').^[2]

Põhjused

Antropoloogias on uuritud inimkeha kui piiri ja selle üle on palju arutletud.^[1] Van Gennep kirjeldas kehalisi muutmisi, kaasa arvatud tätoveerimist, armistamist ja maalimist kui üleminekuriitusi.^[3] Turner (1980) kasutas esimesena mõistet "sotsiaalne nahk" üksikasjalikus arutluses, kuidas Kayapo kultuur on konstrueeritud ja väljendatud üksikisikute kehade vahendusel.^[4] Kirjatud nahk toob esile teema, mis on olnud antropoloogias kesksel kohal alates teadusharu algusest: küsimus piirist üksikisiku ja ühiskonna, ühiskondade vahel ning representatsiooni ja kogemuse vahel.^[1]

21. sajandi alguses on armistamisega seoses levinud neli hüpoteesi, mis püüavad seletada selle tehnika käitumislikke aspekte: 1) üleminekuriitus, 2) karastav/traumeeriv protseduur, 3) mittekohanduv seksuaalse iseloomuga valik, või 4) kohanduv patogeenist juhitud seksuaalse iseloomuga valik.^[5]

Lisaks on armistamisel esteetilised, religioossed ja sotsiaalsed põhjused. Näiteks on armistamine laialt kasutusel paljudes Lääne-Aafrika hõimudes, et märgistada eri etappe meeste ja naiste eludes, näiteks puberteeti ja abielu. Samuti on seda kasutatud, et edasi anda teateid identiteedi kohta – püsivad kehamärgistused võivad väljendada kindlaid sotsiaalseid, poliitilisi ja religioosseid rolle.^[2]

Armistamine Aafrikas

Tahtlikult loodud tätoveeringud, armid, põletusmärgid ja augustused võimaldavad maailmale oma elukogemusi ja hoiakuid väljendada.^[1] Hõimuliikmeid, kes ei soovinud osaleda armistamisel, ei tahetud üldiselt grupi tegevustesse kaasata.^[6] Antropoloog Grace Harris toob välja, et grupi liikmed, kel puuduvad ülejäänud grupi tunnused, ei ole nii-öelda täisväärtuslikud liikmed, lisaks võib neil puududa luba tähenduslikuks käitumiseks, näiteks tervitamiseks, käsu andmiseks ja arvamuse avaldamiseks. Seega tõstab armistamine osa hõimuliikmeid grupile vastuvõetavasse normaalsesse seisundisse.^[7]

Armistamine on tumeda nahaga inimestel paremini märgatav kui tätoveeringud.^[8] Armistamise protsessi ajal võivad vabaneda endorfiinid, mis tekitavad eufoorilise meeleseisundi. Armistus naise kõhul on mitmetes hõimudes olnud märk naise valmidusest saada emaks. Tema võime armistamise valu taluda oli emotsionaalse täiskasvanulikkuse ja lapse kandmise valmisoleku märgiks.^[8] Armistust võidakse kasutada haige tervendamisel, viies teda ebasoovitavast meeleseisundist soovitud seisundisse. See võib aidata haigel muutuda ohvrist ellujääjaks, võitjaks. Need isikud läbivad rituaalide abil sümboolselt surma ja taassünni ning defineerivad läbi naha uuesti oma suhted enda ja ühiskonna vahel.^[1] Suurt osa teatud Aafrika piirkondadest pärit armistatud inimestest on võimalik seostada teatud hõimu või etnilise grupiga. Põhja-Ghanas kasutavad märgistusi gonjad, nanumbad, dagombad, frafrad ja mamprusid.^[9]

Mõned hõimud Põhja-Ghanas, näiteks dagombad, kasutavad armistamist teatud tervisehäirete ravimiseks, näiteks ravitakse sel moel krampe, leetreid, kopsupõletikku, kõhuvalu jne. Usutakse, et need haigused tulenevad verest, seega kui nahka lõikab ravitseja ning pulber või ravim/nõiajook on kantud haavale, siis jõuab see haava kaudu otse vereringesse. Uuringud on samuti näidanud, et mõne piirkonna hõimudel on täheldatud seoseid kindlate kehapiirkondade armistuste ja immuunsuse vahel teatud haigusetekitajate suhtes. Armistused nendes kehapiirkondades on selleks, et selgelt näidata, millised isikud on haiguste suhtes immuunsed. Arvatakse, et kui haigestumise risk teatud piirkonnas kasvab, siis suureneb ka teatud kehapiirkondade armistamise osatähtsus ning selle tõlgendamine atraktiivse ja väärtusliku kaaslase märgina. Naised on armistanud rindu ja kõhtu, mõlemad viitavad noorusele ja viljakusele. Mehed on samas armistanud kehapiirkondi, mis näitavad seksuaalset küpsust ja jõudu: näiteks nägu, õlgu ja käsi. Seos kehaosade armistamise ja haigustekitajate olemasolu vahel pole meeste puhul sedavõrd ilmne kui naistel. Uuringud on näidanud, et kõhu armistamine on olnud märgiks naissoost kaaslaste kvaliteedist ühiskondades, kus puututakse kokku suure haigustekitajate hulgaga.^[10]

Meetodid

Armistamine ei ole täpne praktika. Varieeruvus näiteks nahatüübi, lõike sügavuse ja selles, kuidas haava eest on paranemise ajal hoolitsetud, muudavad tulemuse raskesti ennustatavaks. Meetod, mis töötab ühe inimese puhul, ei pruugi toimida teisel. Armid laienevad üldiselt paranemise ajal, seega on armistusmustrid tavaliselt lihtsakoelised ja pisidetailid kipuvad paranemise käigus ajapikku kaduma.

Põletusmärgistamine

Inimese põletusmärgistamine on üks armistamise tüüpe, mis on olemuslikult sarnane kariloomade põletusmärgistamisega.

Põletusrauaga armistamine

Põletusrauaga armistamine (ing k strike branding) on sarnane protsessiga, mida kasutatakse kariloomade märgistamiseks^[6]: kuumutatud metallitükk surutakse märgistamiseks vastu nahka. Ajalooliselt on see kasutusel olnud ka orjade omanikukuuluvuse märkimiseks või kriminaalide karistamiseks, kuid kehakunsti vormina on see tehnika teiste tüüpidega võrreldes vähem eelistatud, kuna on vähem täpne ja tavaliselt laieneb märgitud joon paranemisel tugevalt; lisaks pole see armistamise tüüp soovitatud kumeratel kehapiirkondadel. Edukam viis on teha mitmevormilist põletust, mis tehakse järk-jägult, mitte korraga. Näiteks V-kujulise põletusmärgi saamiseks on tulemuslikumpõletada kaks joont eraldi sirge metallitükiga, selle asemel et teha seda ühe V-kujulise vormiga.

Lasermärgistamine

Lasermärgistamise tehniline termin on "elektrokirurgiline märgistamine". See tehnika võimaldab armistamiseks kasutada meditsiinilist laserit. Mõiste viitab ennekõike elektrokirurgilisele seadmele, mis elektri jõul lõikab ja samal ajal põletab – elektrisädemed hüppavad käes hoitavast pliiatsilaadsest seadmest nahale ja hajuvad. See on täpsem võimalus armistamiseks, sest sel moel on võimalik reguleerida tekitatava haava sügavust. Kui traditsioonilise otsese põletusmärgistamise puhul on kuumus edasi kantud ka aladele, mis ümbritsevad märgistatavat ala, põletades ning kahjustades vajalikust rohkem nahka, siis elektrokirurgiline märgistamine "sööb" nahka nii täpselt ja kiirelt ja vähe, et ümbritsev nahk ei saa kuumust ega kahjustust. See tähendab, et valu ja paranemise aeg pärast armistamist on palju lühem.

Külmaga märgistamine

See haruldane märgistamise meetod on sarnane põletusrauaga armistamisega, välja arvatud see, et märgistamise vahend on äärmiselt külm (umbes nagu vedel lämmastik). See meetod põhjustab märgistusel tagasi kasvava valge karva/karvkatte ning see meetod ei tekita keloidkoe moodustumist. Seda protsessi kasutatakse ka kariloomade märgistamisel, kuid siinses kontekstis nimetatakse seda külmutavaks märgistamiseks.

Lõikamine

Naha lõikamist kosmeetilisel eesmärgil ei tasu segamini ajada enesevigastamisega, mida samuti on nimetatud "lõikamiseks". Võib esineda enesesandistamise juhtumeid ja enesearmistamist mittekosmeetilistel põhjustel. Selle tehnika puhul lõigatakse jooned kirurgiliste terariistadega.

Tindiga hõõrumine

Tätoveerimistint (või mõni teine steriilne värvaine) hõõrutakse värskesse lõikehaava. Enamik värvist jääb pärast haava paranemist nahka, järgides sama põhimõtet, mis tätoveerimine. Sarnaselt tätoveeringutega on tähtis, et ei eemaldaks korpa, kuna koos korbaga eemaldataks nahast ka värvaine.

Nülgimine

Üksikute sisselõigete tekitamisega moodustuvad võrdlemisi kitsad armid – naha eemaldamine on võimalus saavutada laiema pinnaga armkude. Eemaldatava osa piirjooned lõigatakse nahka ning seejärel eemaldatakse piirjoonte vahele jäänud nahk koorides või nülgides. Sel meetodil tekitatud armid on tihtilugu ebaühtlase tekstuuriga, lisaks oleneb selle tehnika puhul tulemus tugevalt kunstniku kogemusest ja lisaks ka haava edasisest hooldusest.

Lisandarmistamine

See meetod (ing k packing) on Läänes ebatavaline, kuid traditsiooniliselt on seda kasutatud Aafrikas. Lõige tehakse diagonaalselt. Täitematerjal, näiteks savi või tuhk, surutakse haava sisse. Suured paisunud armid tekivad paranemise jooksul, sel ajal kui haav surub endast välja sinna lisatud materjali.

Söövitamine

Armid saavutatakse nahakihte söövitamise abil eemaldades. Selleks kasutatakse ilma tindita tätoveerimisaparaati või mingit teist vahendit, mis eemaldab nahka hõõrdumise abil.

Keemiline armistamine kasutab söövitavaid kemikaale naha eemaldamiseks ja armistamiseks. Selle meetodi tulemus sarnaneb tavaliselt teiste lihtsamate armistamise vormidega.

Paranemine

Tavaline praktika on, et armistuse paranemisel hakatakse armi ärritama.

Ärritamine

Mida kauem haav paraneb, seda esiletõusvam on hilisem arm, nii püütakse silmatorkavama armkude saavutamiseks haava võimalikult kaua lahti hoida. See toimub näiteks korbaa eemaldamise ja haava ärritamise abil keemiliste või looduslike ärritajatega, näiteks hambapasta või tsitrusemahlaga. Mõned praktiseerijad kasutavad jooditinktuuri, mille puhul on tõestatud, et see tekitab nähtavama armkoe (see on ka põhjus, miks jooditinktuuri ei kasutata enam haavade ravimisel). Selle meetodiga võib haava paranemine võtta kuid ning on oht, et haav muutub ja arm võib kujuneda kavandatust erinev.

Keloidarmid

Keloidid on suurenenud/kasvanud armid. Keloidistumine tekib geneetika, nahavärvi (tumedamad nahatüübid on vastuvõtlikumad keloidistumisele) või ärritamise tulemusel. Keloidarmid on tihti soovitud nende visuaalse, kolmemõõtmelise efekti ja kombitavuse pärast.

Ohud

Armistamine tekitab kahju ja traumeerib nahka. Probleem on mitte ainult valu, mida armistamine tekitab, vaid ka see, et vahendid ja haav peavad olema puhtad ning puhtana hoitud. Selleks kasutatakse antibakteriaalseid vahendeid ning oluline teadlikkus hügieeninõuetest. Eriti ärritamise korral võib juhtuda, et põletik kandub edasi haava ümbrusse. Armistuse tegijal peavad olema head teadmised inimese naha anatoomiast, et vältida vahendeid, mis lõikavad liiga sügavalt, põletavad liiga kuumalt või liiga kaua. Armistamine ei ole sama populaarne kui tätoveerimine, mis tähendab, et on raskem leida piisava kogemusega spetsialisti. Lisaohutust vajavad põletusmärgistused, näiteks tuleb kanda maski, sest on võimalik, et naha põletamisel paiskuvad õhku haigustekitajad või armistaja nakatab armistatavat.

Vaata ka

Viited

1 2 3 4 5 Schildkrout, Enid (2004-06-11). "Inscribing the Body". Annual Review of Anthropology: 320.
1 2 "Scarification and Cicatrisation Among African Cultures". Rand African Art. Retrieved 2012-10-17.
↑ Van Gennep, A (1909). Les Rites De Passage. Paris: E. Nourry.
↑ Turner, TS (1980). Not Work Alone: A Cross-Cultural View of Activities Superfluous to Survival. Beverly Hills, CA: Sage. pp. 112–140.
↑ Ludvico; Kurland (1995). "Symbolic or Not-so-Symbolic Wounds: The Behavioral Ecology of Human Scarification". Ethology and Sociobiology 16 (2): 155–172. doi:10.1016/0162-3095(94)00075-i.
1 2 Guynup, Sharon. "Scarification: Ancient Body Art Leaving New Marks". National Geographic.
↑ Harris, Grace Gredys (1989). "Concepts of Individual, Self, and Person in Description Analysis". American Anthropologist 91 (3): 599–612.doi:10.1525/aa.1989.91.3.02a00040.
1 2 "African Scarification to Decorate and Beautify the Body". Gallery Ezakwantu. Retrieved 2012-10-17.
↑ "Scarification: Leaving your Mark". Travel Blog. Retrieved 2012-10-17.
↑ Singh, Devendra; Bronstad (1997-02-28). "Sex Differences in the Anatomical Locations of Human Body Scarification and Tattooing as a Function of Pathogen Prevalence".Evolution and Human Behavior 8 (6): 403–416. doi:10.1016/s1090-5138(97)00089-5.

[:0-1] 1 2 3 4 5 Schildkrout, Enid (2004-06-11). "Inscribing the Body". Annual Review of Anthropology: 320.

[:1-2] 1 2 "Scarification and Cicatrisation Among African Cultures". Rand African Art. Retrieved 2012-10-17.

[xoZen-3] Van Gennep, A (1909). Les Rites De Passage. Paris: E. Nourry.

[OE7cR-4] Turner, TS (1980). Not Work Alone: A Cross-Cultural View of Activities Superfluous to Survival. Beverly Hills, CA: Sage. pp. 112–140.

[DjnQ6-5] Ludvico; Kurland (1995). "Symbolic or Not-so-Symbolic Wounds: The Behavioral Ecology of Human Scarification". Ethology and Sociobiology 16 (2): 155–172. doi:10.1016/0162-3095(94)00075-i.

[:3-6] 1 2 Guynup, Sharon. "Scarification: Ancient Body Art Leaving New Marks". National Geographic.

[auH5b-7] Harris, Grace Gredys (1989). "Concepts of Individual, Self, and Person in Description Analysis". American Anthropologist 91 (3): 599–612.doi:10.1525/aa.1989.91.3.02a00040.

[:2-8] 1 2 "African Scarification to Decorate and Beautify the Body". Gallery Ezakwantu. Retrieved 2012-10-17.

[zVnFT-9] "Scarification: Leaving your Mark". Travel Blog. Retrieved 2012-10-17.

[elBqx-10] Singh, Devendra; Bronstad (1997-02-28). "Sex Differences in the Anatomical Locations of Human Body Scarification and Tattooing as a Function of Pathogen Prevalence".Evolution and Human Behavior 8 (6): 403–416. doi:10.1016/s1090-5138(97)00089-5.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]